Eelijal ja Eenokil – ainsal kahel prohvetil, kes siit ilmast ära võeti – oli midagi ühist. Nad mõlemad vihkasid pattu ja kisendasid selle vastu. Nad mõlemad elasid nii ligi Jumalale, et nad lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui jagada Jumala poolt kogetavat viha jumalakartmatuse vastu.

Tänapäeval põgenevad paljud kristlased üha suurenevate rahutuste eest. Niinimetatud prohvetid kutsuvad inimesi üles randuma „turvalistesse sadamatesse“. Kristlastest juute õhutatakse pöörduma tagasi Iisraeli, et põgeneda väidetavalt eesootava finantsilise krahhi eest Ameerikas.

„Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane…“ (Heebrealastele 11:5-6).

„Ja Eenok käis koos Jumalaga.“ Heebreakeelne tähendus sõnale „käis“ viitab Eenoki pidevale suhtlusele Jumalaga. Ta elas 365-aastaseks, tutvustades meile kui uut sorti kristlast, kes on täielikult pühendunud Kristuse järgija.

Paulus õhutas Timoteost jääma Efesosse, kuigi tundub, et Timoteos ise väga ei tahtnud (vt 1 Timoteose 1:3-4). Me usume, et põhjuseks võisid olla probleemid, millega efeslased silmitsi seisid. Tundub, et see kogudus elas iseenda õigsuses, püüdes jätta endast head muljet. Kui aga oled iseenese meelest õige, oled sageli ka petetud, muutudes ambitsioonikaks ja ahneks. Sa võid isegi hakata vara kokku ajama.

Uue Testamendi kohaselt on Kristus täiuslik Jumala Tall, kes on ohverdatud kogu maailma pattude eest. Tema veri on valatud ristil, olles üleloomulik Ülestõusmispüha igaühe meie jaoks. Me oleme päästetud surmast, leides igavest kaitset ja rahu Temas. Kes iganes asetab end usu läbi Kristuse vere alla, saab säästetud igavesest surmast ning leiab pääste.

Vana Testament on täis tunnistusi imelistest õnnistustest, mis tabasid neid, kes elasid ja käisid Jumala ligiolus. Jumala ligiolu oli Aabrahami elus nii ilmne, et isegi tema ümber olevad paganad mõistsid, et tema ja nende elude vahel on suur erinevus. Abimelek ütles: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed.“ (1 Moosese 21:22). Ehk see paganlik kuningas tunnistas: „Aabraham, sinus on midagi erinevat. Jumal on sinuga, kuhu iganes sa ka ei läheks.“

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18) 

Kui Jeesus Kristus on su Issand, siis Ta on käskinud oma headusel ja heldusel paista kui valgusena su vaimus. See Kristuse au - see Tema õrn headus, mis paistab me südameis, kui me palvetame ja otsime Tema Sõna – see muudab meid „aust ausse“ Kristuse sarnaseks. Ja see ilmutus Tema armastusest, kaastundest ja hoolimisest, mida me Temalt saame, peab paistma meist läbi ka teisteni.

„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Korintlastele 4:17-18) 

Paulus ütleb meile: „Tõstke oma pilk ära oma probleemidelt! Ärge keskenduge asjadele, mis on tabamas maailma, sest need kõik mööduvad kord nagunii. Teie probleemid pole võrreldavadki igavese auga, mis ootab ees Jumala lapsi. Ainuüksi juba peale ühte hetke Paradiisis, ei mäleta te sellest maisest elust enam midagi!“

Me kristlastena pingutame nii kõvasti selle nimel, et saada teada, mis on Jumala tahe me eludes suhtes. Ja kui usume, et oleme selle leidnud, pingutame veelgi enam selle nimel, et seda täita.

Elus on vahel aegu, kus kõik tundub nii trööstitu, kuid siis saame öelda Jumalale: „Keset kogu oma lootusetust panen ma kogu oma usu Sinu peale, sest Sinuga koos pole miski võimatu.“ (vt Luuka 18:27).