Ma tean, et Piibel ütleb, et Saatan on neil viimseil päevil tulnud maa peale suures raevus (vt Ilmutuse 12:12). Küll aga ei näe ma Jumalat laskmas Saatanal ja tema vägedel lihtsalt vabalt tümitada Tema kogudust, ilma, et Püha Vaim ei ilmuks veelgi suurema väe ja ilmingutega. Piiblis on öeldud:

Kui Püha Vaim tuleb kui võimsa veejoana, äratab Ta hüüdega ka Kristuse Pruudi. Kuid mida see Vaimu hüüe endast kujutab? „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” (Matteuse 25:6). Kahjuks on aga nii, et sõnum Jeesuse teisest tulekust on kantslitest peaaegu et kadunud. Isegi internetis, kus erinevates keskkondades jagatakse erinevaid kiriku asju, pole midagi kuulda Kristuse tagasitulekust. Ometigi ütles Johannes, et koguduse lõpuaegade hüüd saab olema:

Jumala au on saanud täielikult ilmsiks Jeesuses ja me ei pea end peitma kaljulõhes nagu Mooses seda tegi. Me ei pea ootama, kuniks kaljust voolaks vett, sest elava vee jõed voolavad meile pidevalt Temas peituvast Vaimust. Jumala ülim soosing ei peitu mitte asjades, vaid Tema ligiolus ja Ta ei hoia seda tagasi me eest.

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.”  (2 Korintlastele 3:18)

TAKISTAV KIBEDUS

Piibel ütleb meile, et kui kuningas Joosafat leidis end vaenlastest ümber piiratuna, „siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.“ (2 Ajaraamatu 18:31). Joosafati südames oli üks appihüüd: „Oo Jumal, olen kuulanud hääli, mida poleks pidanud kuulama ja veetnud aega inimestega, kes on mind vaimses mõttes tühjaks tõmmanud. Jumal, kas Sa kingiks mulle palun veel korra võimaluse elada? Kas Sa palun sõdiks mu vaenlaste vastu ja viiksid mind võidule?

Jumalal on oma väike püha käputäis iga rahva seas ja Ta on hetkel valmistamas ette inimesi, kes on õhutanud end üles haarama kinni Temast. Nii väikestes kogudustes kui erinevatel kokkusaamistel üle kogu maailma. Nii Hiinas, Indias, Euroopas, Aafrikas kui Põhja –ja Lõuna-Ameerikas on tõusmas üks hüüd, mis muutub üha intensiivsemaks: „Oh Jumal, tule alla maa peale! Saada oma Püha Vaimu tuli! Sulata ära kõik see, mis lihalik ja ilmuta oma ligiolu.“

Ajal, mil 120 jüngrit kogunes seal ülemises toas, ei oodanud nad vaid teatud kindla päeva saabumist kalendris. Piiblis on öeldud: „Nad olid kõik koos ühes paigas.“ (Apostlite teod 2:1). See tähendab seda, et nad olid ühtse perena tulnud kokku vaid ühel eesmärgil – lootusega näha Jeesuse tõotust täitumas. Nende hüüd oli sama, mis Jesaja päevil: „Issand, kärista taevad lõhki ja tule alla maa peale. Las kõik vastuseisu mäed – olgu inimlikud või deemonlikud – sulada Sinu ligiolus, et kõik kadunud hinged saaks päästetud.“ (vt Jesaja 64:1).

NÄHTAV TULI LANGES

Kogu rahvas kuulis Jesaja prohvetlikke ettekuulutusi. Tol ajal toimus palju usulisi kogunemisi, millesse olid kaasatud täied koorid, orkestrid ja rahvast täis sünagoogid. Inimesed teadsid Pühakirja hästi, pidades kinni kõigist selle korraldustest. Ometigi, vaatamata kogu sellele tegevusele – kõigele õpetusele, suursugususele ja headele tegudele – oli sünagoogides valitsev atmosfäär surnud. Jumala töö tegemisest oli saanud kui tuim rügamine ja seda vaid ühel põhjusel – nende rituaalides polnud grammigi Tema ligiolu.

Prohvet Miika kõneles Jumala nimel:

Olen enam kui veendunud, et Jumal püüab murda läbi oma rahvani enam kui eales varem. Nagu Piibel on ka ette ennustanud – Saatan on tulnud alla maa peale suure vihaga, teades, et ta aeg on otsakorral (vt Ilmutuse 12:12). Seetõttu vajab ka Jumala rahvas suuremat Püha Vaimu väljavalamist kui eales varem. Üht üleloomulikku puudutust, mis on suurem kui see, mis kord nelipühipäeval.

Jumala tundmisest oli Moosese jaoks enam kui küll. Selle asemel, et minna Tõotatud Maale, palus ta hoopis Jumalalt: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2 Moosese 33:18). Kujutan vaid ette Jumala head meelt selle palve üle. Iga isa tunneb ära oma anuvate laste hääle, kui nad endale midagi soovivad, kuid miski ei soojenda isa südant rohkem kui kuulda oma last ütlemas: „Issi, ma armastan sind selle eest, kes sa oled.“

Igast ilmakaarest on kuulda vaid halbu uudiseid, suuri lõhenemisi ja igasugu moondumisi. Uudised rikutusest, terrorist, vihkamisest ja poliitilistest keeristest tunduvad uputavat me meeli ja mõtteid. Kuid keset kõike seda rahutust ja korratust kuulen ma ometi Jumala Sõna ütlemas mulle, et hõiskaksin rohkesti ja oleksin rõõmus.

„Vagad ilutsegu au sees, nad hõisaku oma voodites!“ (Psalmid 149:5)

Millal sa viimati laulsid rõõmsasti, hõisates oma voodis enne unne suikumist?