Kui ma tahan elada usust, pean tegema nii nagu Noa tegi ja ehitama endale laeva, millega tormidest läbi minna.
„Usu läbi…ehitas (Noa) jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks.“ (Heebrealastele 11:7).
See laev, mille Noa ehitas, esindab Jeesust Kristust – turvapaika, mille sarnast pole kusagil mujal maailmas. Kui Jesaja kuulutas ette kuningast, kes on tulemas ja saab valitsema õigluses, kirjeldas ta vägagi selgelt Kristust:
„Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust.“ (Habakuk 2:4).
Apostlite tegude 8 ptk’s käskis Issanda ingel Filippusel jätta pooleli oma toimetused ning asuda teele Jeruusalemmast Gaza poole. Filippus oli tol ajal hõivatud jutlustamiste ja tervendamistega Samaarias. Kuid Jumal andis ilma vähimagi selgituseta korralduse minnes teele ja tal polnud aimugi, miks? Kuid ta kuuletus siiski.
KASULIK KÄIK
Meie, kes oleme tundnud Issandat väga lähedaselt, oleme aastate jooksul kogenud paljusid imesid. Oleme kogenud Tema päästet tohutute katsumuste ja kiusatuste keskel. Oleme aastakümned aastakümnete järel näinud, kuidas Jumal on olnud ustav keset kõige hullemaidki aegu. Oleme kogenud Teda kui jõuallikat; oleme saanud puudutatud Kristuse tervendava käe poolt ning leidnud tröösti ja juhatust Jumala Vaimu poolt igas eluolukorras. Oleme enam kui teadlikud paljudest Jumala kallitest tõotustest, kuna oleme näinud Teda neid täitmas läbi aastate.
PUUTUMATA NOORUS
„Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav.“ (2 Korintlastele 3:2).
Mul on sulle üks küsimus: „Mida su elu kõneleb neile, kes on su ümber? Mida su eluraamatust lugeda võib? Milline õpetaja su elu on?“
Meie kontorisse jõuab tohutul hulgal tunnistusi. Lugusid inimestest, kes vaatamata töö kaotusele, on täis lootust; kes vaatamata füüsilisele haigusele omavad siiski rahu; kes keset lõputuid kannatusi liiguvad siiski julgelt edasi. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on tõsiasi, et nad palvetavad.
5 Moosese 11 peatükis leiame me eest iisraellased, kes olid kohe, kohe valmis ületama Jordani jõge, et minna Tõotatud Maale. Enne aga, kui Jumala rahvas sinna läks, kutsus Mooses nad kokku , kuulmaks erilist sõnumit Jumalalt. Olgu siinkohal öeldud, et see polnud enam see põlvkond, kes pidi oma sõnakuulmatuse pärast kõrbes surema. Tegu oli hoopis põlvkonnaga, kes tuli nende sõnakuulmatute järel. Ajal, mil nende isad ületasid Punase mere, olid nad alles noored – alates imikueast, kuni 20-ndate eluaastateni välja.
Heebrea kirja kirjutaja ütleb oma lugejatele: „Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad…“ (Heebrealastele 5:12). Need on tõsised ja julged sõnad. Kelle poole täpsemalt siin pöördutakse? Heebrea kiri näitab meile, et jutt käib usklikest, keda on piiblitõdede osas hästi koolitatud. Ehk teisisõnu neist, kes on kuulnud paljude võitud jumalasulaste jutlusi. Kirja autor ütleb oma lugejaile 5 peatükis järgmist:
„Tema (Jeesus) on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa, ning on andnud inimestele ande.” (Efeslastele 4:8)
Mõtle sellele! Kui pühendasime oma elud Jeesusele ja sellele tööle, mida Ta tegi meie eest ristil, andis Ta meile ande – igale ühele meist. Ehk siis ristil tehtu polnud vaid meile andestamiseks, meie õigeks mõistmiseks ja meie Jumala perre vastuvõtmiseks. Need Jeesuse annid oma kogudusele on väestavad annid – võimsad ja imelised.
1 Korintlastele 12:7 räägib Jumala vaimu erinevatest ilmingutest:
Peale me hiljutist teisipäevaõhtust palvekoosolekut Brooklyn Tabernacle’i koguduses, tutvustati mulle üht pastorit, kes külastas me kogudust oma väikese juhtide grupiga. Tervitasin teda ja küsisin, kust ta pärit on?
“Kentuckyst“ vastas ta.
“See on ju päris kaugel New York City’st,” ütlesin. “Kui kauaks te jääte?”
“Täna õhtul sõidame tagasi. Alustasime oma tänast teekonda koidikul, et jõuda teie palvekoosolekule.“
Olin täiesti šokis. „Tõsiselt? Tulite nii pika maa vaid ühe teenistuse pärast?“
Vaid mõni kuu peale 9/11 sündmusi New Yorgis, ilutses ühe kohaliku ajalehe esilehel pealkiri „JUDINATE LINN“. Ülemaaline turvateenistus oli hoiatanud uute plaanitavate terroriaktide eest ja terrori oht oli tõstetud oranžile koodile.
VARJATUD HIRMUD
Samal päeval jagas minuga üks New Yorgi politseiohvitser politseis ja tuletõrjes valitsevast ebakindlusest ja pidevast valvel olekust. Nende kõige matšomad mehed tundsid varjatud hirmu, kuna enamus neist oli kaotanud sõpru 9/11 rünnakute tõttu.