Mõned võivad küsida: „Kuidas on lood selle imelise kogemusega muutmise mäel? Kas see mitte polnud Jumala au ilming? Ilmusid ju sinna kõikvõimas valgus ja Mooses ning Eelija.“ Kuid sel imelisel hetkel ei peitunud Jumala au ei Mooseses ega Eelijas ega ka selles imepärases valguses. Pigem peitus see kiirgav valgus Jeesuses:

„Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus…Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”“ (Matteuse 17:2, 5).

p.p1 {margin: 0.0px 0.0px 0.0px 0.0px; font: 16.0px Calibri; -webkit-text-stroke: #000000} span.s1 {font: 16.0px 'Times New Roman'; font-kerning: none} span.s2 {font-kerning: none}

”Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu.” (2 Timoteose 3:1)

Paulus ei ütle seda selleks, et meid hirmutada, vaid ta seob selle pigem inimsüdames valitseva patuga:

Ma anun sind täna kui pastor, isa ja vend – sea oma asjad Jumalaga korda. Ma tunnen end vahel nagu Noana, kes seisab väljaspool täielikku turvalisust, kus inimesed lihtsalt tavapäraselt mööda kulgevad. Paljud Noa aja inimesed, kes teda kuulsid ja temaga isegi nõustuda võisid, keeldusid ometi pöördumast oma teedelt, et järgida Jumalat. Samas, nii sina kui mina peame mõistma, et me ei jää püsima eelolevatel aegadel, kui me ei pühenda end täielikult Issandale kuuletumisele. Nii nagu Piibelgi ütleb:

See on üks võrratu asi omada kvaliteetaega koos Jumalaga. Ta on tõotanud, et mida enam sa otsid Tema lähedust, seda enam tuleb Ta ligiolu esile su elus ja Ta loob ühe jumaliku korra su ümber. Ja samas juhtub midagi veelgi imelisemat: pidev Jumala ligiolu poole püüdlemine juhib sind ilmutusse Kristuse aust.

Mooses otsis Jumalat, et kogeda Tema ligiolu, et „ta võiks tunda Teda“ (2 Moosese 33:13). Ja see on see, kuidas Jumal vastas oma sulasele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.” (2 Moosese 33:14).

Kui Jumala ligiolu on puudu, on kõik tasakaalust väljas ja puuduvad ka juhised ning õige õpetus. Igaüks hakkab ise endale seadusi tegema, ajades oma asja. See on pilt paljude tänapäeva kristlaste kodudest: kõik on korrast ära, puudub igasugune hingerahu ja igaüks teeb, mis pähe tuleb. Jumal oma armus aga kurvastab taolise korratuse üle.

Kuningas Aasa juhtis Jumala rahva imelise võiduni etiooplaste miljonilise armee üle. Alles hiljem sai ta aru, et Jumala ligiolu oli hajutanud kõik vaenlase väed: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu…Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees, ja etiooplased põgenesid.“ (2 Ajaraamatu 14:10–11).

Mooses oli enam kui veendunud, et ilma Jumala ligioluta pole ühelgi ta püüdlusel elus mõtet. Jumalaga silmast silma kõneledes, väitis ta täie julgusega: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!“ (2 Moosese 33:15). Ehk teisisõnu ütles ta: „Issand, kui Sa pole meiega, ei saa me ka hakkama. Seetõttu ei tee me üht ainust sammugi ilma kindlalt teadmata, et Su ligiolu tuleb koos meiega.“

Veel kõigest paar aastakümmet tagasi oli aeg, kus kui keegi riigijuhtidest oleks mõne skandaaliga vahele jäänud, oleks ta pidanud koheselt tagasi astuma. Täna ei käi nende tegudega enam kaasas häbiraasugi. Mõtlen siinkohal Jumala poolt Jeremijale antud sõnadele: „Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.“ (Jeremija 8:12)     

„Inimesed jäid kogudustelki ja nurisesid Moosese ja Aaroni vastu, süüdistades ühtlasi ka üksteist, öeldes: „See on sinu viga!“ Katk oli juba laastamas maad ja paljud hukkusid selle tagajärjel. Siis haaras Aaron Jumala altarilt leegi ja läks sellega rahva sekka. Seistes seal, nii elavate kui surnute vahel, sai ka katkule piir pandud.“  (vt 4 Moosese 17:6-13).

Me teame, et need, kes on uskunud Jeesusesse, on läbi aastasadade pidanud ka kannatama. Alates ajast, mil Jeesus risti löödi, on paljud pidanud surema märtrisurma – mõned väga julmalgi moel. Osad Uue Testamendi usklikud kaotasid oma maad ja kodud, elades koobastes.