Nagu me juba teame, sündis kristlik kogudus peale seda, kui Püha Vaim sai välja valatud. Ja hämmastaval kombel pöördusid tuhanded inimesed vaid mõned tunnid peale seda usku. Ühtlasi said need uued usklikud kaasatud koguduse elu inspireerivatesse rütmidesse. „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ (Apostlite teod 2:42) 

Jeesus palus Ketsemanis „läbimurdva palve“.

Minu jaoks on Kristuse läbimurdev palve kui ülim palve. Ülima all pean silma kui ühe seeria lõppu. Selleks ajaks olid kõik asjad juba järgi proovitud ja tegu oli ülima, lõpliku palvega – sellisega, mis kõigutab mägesid ja raputab põrgut. See oli lihtsalt see: „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” (Matteuse 26:39)

Kui Kristus Ketsemani aias palvetas, näitas Ta sellega oma lähikondlastele, kuidas saavutada meelevald ja vägi saatanlike jõudude üle. Kui jüngrid püüdsid deemoneid välja ajada, naersid need põrgulikud vaimud vaid nende üle. Ainuüksi siis, kui Jeesus mängu tuli, andsid nad jalgadele valu. Ainus autoriteet, mille nad ära tunnevad, on see, mis lähtub kahetsevast südamest ja murtud vaimust.

Siinkohal aga mõtle Jeesuse palvetele Ketsemani aias:

Peetruse julge usk võimaldas tal käia vee peal, et jõuda merel oleva Jeesuseni. Kuid niipea, kui Peetrus nägi enda ümber tõusvaid laineid, hakkas ta vajuma ja korraga sattus see kartmatu jünger paanikasse, kisendades: „Issand, päästa mind!“ (Matteuse 14:30)

„Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!“  (Markuse 11:23).

Jeesus ütles, et see on võimalik liigutada meie ees olevat mäge, aga see on võimalik ainuüksi läbi usu! Ta annab siin ühe aulise tõotuse, et mida iganes me igatseme, siis kui me selle pärast palume ja seda usume, siis me selle ka saame. Usud sa seda?

KAS SA TEGELIKULT KA USUD?

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde.“  (Johannese 14:12).

Mida Jeesus selle all mõtleb, kui ütleb, et me saame tegema suuremaid tegusid kui need, mida Tema tegi? Me leiame võtme sellele küsimusele selle salmi viimases lauses: „Sest mina lähen Isa juurde.“ Mis täpselt juhtus tänu sellele, et Jeesus läks peale oma surma üles taevasse Isa juurde?

Psalmides 37:25 on üks imeline tõotus kõigi me jaoks, kes meid on määratud elama anti-Kristuse ajastul ajaloos. „Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.“ Jumala õigeid pole kunagi hüljatud ja ma võin kinnitada sulle, et sa pole selles osas mingi erand!

Teel koju oma suurelt sõjavõidult, võttis prohvet Juuda kuninga Aasa rajalt maha. Ja seda mitte selleks, et Aasat õnnitleda, vaid hoopis hoiatada. „Seni, kuni toetud Jumalale, Teda täienisti usaldades, oled ka õnnistatud. Ta käib koos sinuga ja kingib sulle võidu võidu järel. Kui aga pöördud Temast ära, lootes oma lihaliku loomuse peale, saab sinu ja su rahva seas ning igas te eluvaldkonnas valitsema korratus ja kaos.“ (vt 2 Ajaraamatu 15:1-6).

AULINE AEG

Piibel annab väga selgelt mõista, et Jumal ei võta uskmatust sugugi mitte kergelt. Uus Testament toob selle kohta Sakariase põhjal väga hea näite. Luuka 1 ptk’s tõotas Jumal vananevale preestrile imelast – poega, kellest saab Messia eelkäija. Ingel Gabriel ilmus talle ja ütles: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes.“ Sakarias, jumalakartlik ja ustav jumalasulane, kes oli kogu oma elu palvetanud Messia tuleku pärast, põletas selle sõnumi saabumise hetkel templis viirukit.

Juba algusest peale otsis Jumal inimesi, kes elaks Tema ees ilma hirmuta. Ta tahtis, et ta lapsed kogeks täit hingamist nii ihu, hinge kui vaimu tasandil, usaldades täienisti Tema tõotusi. Jumal nimetas seda „Tema hingamisse sisenemiseks“. Nii juhtiski Ta oma rahva täielikku kõrbe, kus polnud ei vett, toidust ega midagi muud alalhoidvat. Olles andnud iisraellastele tõotuse neid hoida, oli Ta sõnum neile väga lihtne – olgu teil usku minusse. Ta kutsus neid üles panema kogu oma usu ja lootuse Tema peale, et Tema saaks teha võimatut.