„Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus. „ (Heebrealastele 9:27). Nagu Piibel seda kirjeldab, on meie maise elu päevad kui rohi (vt Psalmid 102:12). Üks päev oleme olemas – kasvamas ja vohamas – ning järgmine päev lihtsalt kaome koos ajaga. Me oleme nagu pakaselisel päeval väljahingatav õhk – hetkeks on ja siis enam pole. Seetõttu olen ka veendunud, et saades üks päev osa igavikust, me mõistame, kui tühised ja põgusad me hetke hirmud ja katsumused on olnud.

Mil iganes me kogeme raskusi ja tagakiusu, tuleb Saatan ja sosistab meile kõikvõimalikke hirme ja valesid: „Kuidas sa küll kavatsed sellest kriisist läbi minna? Mida sa küll peale hakkad? Kui Jumal on nii kangesti ustav, miks Ta siis laseb millelgi sellisel sündida sulle? Kuidas Ta küll saab riskida oma kõige kallimatega? Mis küll sinust või su perest, tööst ja teenistusest saab?“

Olles saanud sõimata deemonitest vaevatud mehe poolt, ütles Jeesus sellele deemonile: „Jää vait ja mine temast välja!“ (Luuka 4:35). Deemon viskas mehe seepeale pikali ja lahkus temast ilma talle enamat kahju tegemata.

Kuidas see kõik välja näeks, kui sul oleks usku uskuda, et su abielu ei saa enam rohkem kahjustada? Kuidas oleks uskuda, et su lapsed, kes täna on kaugel Jumalast, tuleks tagasi Tema juurde ja õpiks tundma Teda?

Jumala juhtimise ja varustamise all elamine pakub tohutut kergendust. See võtab su õlgadelt suure koorma. Ma ei pea muretsema, kust tuleb mu järgmine toidukord või kas mul on paika, kuhu õhtul oma pea panna. Ma tean, et Jumalal on täis kontroll mu elu üle ja Ta ei ole mind kunagi alt vedanud.

Osad teist, kes on minemas läbi raskete olukordade, on oma usuga ohtlikus seisus.

Siinkohal pean küsima su käest: oled sa ehk lasknud uskmatuse seemnetel võtta maad oma südames? On sul tõsiseid küsimusi Jumala ustavuse suhtes? Kas selle asemel, et Teda kiita, sa hoopis kahtled Temas? „Issand, miks Sa küll pole minu olukordadesse sekkunud? Miks oled lasknud sel tohutul segadusel võtta maad mu abielus ja peres? Oled pannud mu õlule rohkem kui suudaksin kanda.“ Taoline suhtumine võib viia paadunud südameni ja lõppeks vaimse surmani.

Sõnumitooja tõi Juuda kuningale Aasale hirmuäratava sõnumi - miljoni-pealine sõjavägi oli liikumas nende suunas! Etiooplased ja üks teine rahvas olid koondanud oma jõud suureks armeeks, liikudes täiskäigul Juuda poole, et seda hävitada.

Just vahetult enne seda oli Aasa kutsunud oma rahvast üles kiitma ja tänama Jumalat rahu ja õnnistuste eest, mida nad olid kogenud tänu sellele, et olid otsinud Issanda palet. Nüüd aga võime lugeda, et „nende vastu tuli etiooplane Serah väega.“ (2 Ajaraamatu 14:8). Juuda sattus üle öö lahingusse, seistes silmitsi miljoni vihase sõduriga.

Jumal loob läbi oma Vaimu rahu – Ta laseb sel esile tulla ja loob seda ka sinu sees. Ma ei räägi siinkohal ainult rahust Jumalaga, vaid ka rahust, mille Ta sinus loob ja mis toob kaasa hingerahu. Rahu, mis sinus pulbitseb ja voolab ja mis toob kaasa tervenemise ning tasakaalu. Rahu, mis ehitab üles kindlustunde.

„Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand.“ (Jesaja 57:19). See on üks kõige enam julgustavamaid tõotusi kogu Jumala Sõnas. Jumal ütleb, et Ta ajab meist välja hirmu vaimu ja istutab meisse üleloomuliku rahu vaimu. Jesaja kordab seda sõna „rahu“ lausa kahel korral, et rõhutada selle jätkuvat püsimist. Püha Vaim tõotab meile: „Ma loon teis rahu.“ Kogedes ise seda rahu, saab sellest loov sõna, mis voolab üle me huulte teistenigi.

Ajal, mil Jeesus õpetas sünagoogis, hakkas üks kurjadest vaimudest vaevatud mees kisendama: ”Võeh, mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama?” (Luuka 4:33) Vaata ta poolt esitatud küsimust: “Kas oled tulnud meid hukkama?” ehk siis hävitama. Selles küsimuses peitub täistabamus, sest Jeesus mitte ainuüksi ei sekku, aga Ta ka hävitab.

Paulus kirjutas oma viimase kirja Timoteosele – noorele jumalasulasele, kelle ta ise oli ordineerinud. Paulus ütles: „Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ (2 Timoteose 1:6-7). See väljaütlemine annab meile aimu tulest, mis on peaaegu kustunud; söest, mis vajab taas lõkkele puhumist. Paulus tahtis, et Timoteos õhutaks lõkkele Jumala Vaimu leegid.