„Ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.“ (Psalmid 32:25). Teine osa sellest imelisest tõotusest – „ega tema lapsi leiba kerjavat“ - tähendab seda, et elu koos Kristusega ei mõjuta vaid sind, aga ka nende tulevikku, keda armastad.

Maailm on teel suurte keeriste ja raputuste poole. Saab sündima asju ja tekkima kaoseid, mis täiesti loomulikult tekitavad hirmu. Kuid Jumal on öelnud meile: „Minu Sõna on teis. Te olete kaetud minu peopesade varjus. Te olete MINU LAPSED.“ Seetõttu on aeg kinnitada oma turvavööd, avada oma Piiblid ja rääkida need asjad oma Isaga läbi. Ta on öelnud, et me ei hävi: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.“ (Apostlite teod 2:25) 

Meil on täiesti võimalik end negatiivses võtmes nii üles kütta, et me küsime: „Miks ma küll nii väga kardan? Miks olen pidevalt sellel üles-alla käival meeleheite karusellil? Miks küll põhjustab tulevik mu hinges nii palju paanikat?“ See kõik on seetõttu nii, et me pole täielikult usaldanud oma elusid, peresid, tervist, töökohti ja kodusid Jumala ustavatesse kätesse. Me pole teinud seda ususammu, mis oleks kindel selles, et: „Mu Issand on ustav ja tõeline. Ja kuigi olen lugematuid kordi läbi kukkunud, pole Ta mind kunagi alt vedanud.

Kuulen paljudest usklikest, kes on joonud meeleheite karikast. Nad on kogenud elus nii palju traumasid ja raskusi, et nad on omadega täitsa läbi. Nad on omadega nii maas, et arvavad, et kui veel üks mure või hirm peaks neid tabama, pole neil enam mingitki lootust sellest välja tulla. Nad on jõudnud omadega viimse piirini ja on kohe, kohe murdumas.

See pole kunagi olnud Jumala plaan, et Tema rahvas elaks paanikas ja hirmust värisedes. Isegi Vanas Testamendis oli Tal inimesi, kes uskusid Tema tõotustesse ja keda ei kõigutanud kaosed nende ümber. Me näeme seda prohvet Habakuki elus – mees, kellele anti nägemus „lõpust“ (Habakuk 2:3).

„Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega: „Võeh, mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama?” (Luuka 4:33-34).

Kui me palume: „Issand, kasvata meie usku“, palun, et laseksite Jumalal süüdata ühe leegi oma südameis. Aabraham, meie usueeskuju, läks päästma inimesi, keda armutu vaenlane vangistuses hoidis (vt 1 Moosese 14:11-16). See tekst räägib meile halastamatutest vallutajatest, kes võtsid kõik endale. Kuid üks pääsenutest, kes oli olnud nende ohver, langes Aabrahami jalge ette maha ja sundis teda langetama üht otsust.

Kristus ilmutab end erinevatele rahvastele üle maailma unenägude ja nägemuste kaudu. Erinevad inimesed nii Araabia maadest, Hiinast kui Indiast annavad märku kogemustest, kus Jeesus on neile ilmunud unenäos või nägemuses. Seda sünnib isegi New Yorgis.

Mil moel saab viimane ärkamine sündima? See nõuab midagi võimast ja kogu maailma raputavat, et seda esile tuua. Jesaja ütleb meile, et see raputus saab ühel päeval sündima. Ta ütleb 47 ptk’s, et Babüloni vaimsusega peab ühele poole saama. Läbi kogu Piibli on Babülon alati esindanud õitsengut, kerglast elu ja naudinguid ning selle vaimsus on ühesugune igal ajastul.

Kuhu iganes me ka neil viimseil päevil ei vaataks, võime näha Jumala au murdmas läbi Tema viimases ärkamises. Kristuse Kogudus sirutub kaugemale kõigist senistest piirangutest, jagades head sõnumit.

„Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute vaipu venitatagu! Ära ole kokkuhoidlik! Pikenda oma telginööre ja kinnita vaiu! Sest sa levid paremale ja vasakule, su järglased vallutavad rahvaid ja asustavad tühje linnu.“ (Jesaja 54:2-3). Ehk lihtsamalt öeldes – kogudus saab ammutama uut jõudu ja tooma esile suuri rahvahulki Kristuses.